Liikuda on mulle alati meeldinud ja ka spordiga olen pikka aega sinasõber olnud. Ometi olen ma praeguseks läbinud kaks liigesvahetusoperatsiooni: puus ja põlv. Eks ütleb ka rahvatarkus, et mis liigub, see kulub.

Juba tükk aega enne puusalõikust tundsin vajadust rääkida umbes omaealise sportliku inimesega, kes oleks ise midagi sarnast läbi elanud ning valmis mind kuulama, nõustama ja minuga oma kogemusi jagama. Sellist inimest ma tookord ei leidnudki.

Mul tekkis sadu pealtnäha tühiseid küsimusi, millele kirurgil ja füsioterapeudil polnud aega ega ehk ka piisavalt kogemust, et vastata. Või ei tihanud ma ise neid „tobedate pisiasjadega“ tülitada.

Juhuslik kõne sõbrale haiglas olles viis mind kogemusnõustamiseni ning see teema hakkas mind huvitama. Olin selleks ajaks ise ligi 9 aastat Pilatese õpetajana tegutsenud ning selle käigus ka konkreetseid nõuandeid jaganud. Seega oli mulle tuttav nõustamise käigus tekkiv sünergia ja tänulik sära inimese silmis, kes tunneb, et on abi saanud. Mind innustas rahulolu mõttest, et olen saanud kedagi aidata, ning andis julgust teadmine, et olen ise päris palju näinud ja läbi elanud: pikaajalised tervisemured, kaua väldanud tööstress, lähedaste haigused ja kaotus, depressioon, vertiigo, tõsine diagnoos ja operatsioonid, edukas taastusravi; tööelus väljumine ärist ja töötus. Seetõttu tunduski otsus uuesti õppima asuda ahvatlev ning kogemusnõustaja eriala igati kutsuv, motiveeriv ja tänuväärne.

Nüüdseks olen läbinud kogemusnõustamise koolituse ning olen valmis toetama ja motiveerima sarnaste kogemuste ja probleemidega inimesi.