Nüüd siis see ka veel?! Eks ta ole mu liigesevaevuste loogiline jätk, aga ma olen olnud ju nii tubli, mõõdukalt end liigutanud, end kokku võtnud ja isegi Pilatese treeneri paberid teinud? Juhendan teisi, aga jah ise ma enam aega ei leia treenimiseks? Kas sellepärast? Mul on olnud rasked ajad isiklikus elus, võib-olla on see mõjunud laastavalt füüsilisele tervisele? Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? See on ebaõiglane! Titest peale üks igavene jama ja nüüd, kus olen saavutanud stabiilsuse, teadlikkuse, tegelen jõukohaselt liikumise ja spordiga, siis nüüd veavad liigesed mind alt?!
See kõik sai alguse aastaid enne märtsi 2019, mil lõpuks puusa endoproteesimiseni jõudsin. Esimesi märke, et midagi on pahasti, kogesin juba 2015. aastal. Siis ei saanud ma veel aru, mis mulle probleeme valmistab. Millise arsti juurde üldse end näitama minna? Otsustasin, et mind vaevab selg.
Lülisambakirurg suunas mu aga otsejoones ortopeedile, kes spetsialiseerub puusale. See valu ja ebamugavus algas kusagilt alaseljast, kiirgas jalga, levis ristluu piirkonnas, hiljem kubemes, puusa esiosas. Enne Tartu Ülikooli Kliinikumi jõudmist olin käinud kahe ortopeedi juures. Üks neist ütles: „Kui põlvega saame üle ja ümber mängida, siis puusa naljalt ära ei peta, sellega lõpetame ikkagi lõikusel“.
Küll ma püüdsin ilusasti kõndida ja meeldivalt vestelda ning kuidagi välja võluda selle kirurgi lubaduse, et ma hakkan imekombel tervenema. Aga seda ei tulnud. Püüdsin eriti tubli olla, kui ta mu jalga rindkere poole painutas ja küljele kallutas või siis kõndida palus. Valuvaigisti oli ka julgestuseks sees. Ajju oli aga ilmselt juba vale kõnnimuster kinnistunud, ma ei saanud ise ka enam aru, et tatsun kui part.
Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe – ma ei ole ju 50 veel? Sündimisest saadik hädas luude ja liigestega, kas mind üldse lõigatakse? Kas see risk pole liiga suur? Võib-olla ei olegi mul sellist luumaterjali, kuhu see protees panna? Võib-olla mu niigi haavatav puusaliiges ei taha mingit võõrkeha, mis siis saab – tagasi seda oppi ju ei pööra? Olin hirmust kange.
Lõikuseni jõudsin märts 2019, aga näiteks 1. juulil 2017 kirjutan: „Väga kehv keha hommikul, kõik näib valutavat, eriti parem põlv ja vasak puus“.
Ju kannatasin üsna korralikult juba 2017. Samas umbes sellest ja eriti 2018. aastast hakkasin kirja panema oma mõtteid ja tundeid igal päeval, tegema sissekandeid nö päevikusse. Julgustan seda tegema ka teisi, sel on mingil moel raviv toime.
16. augustil 2017 kirjutan: Kas tõesti on võimalik valuvaba keha? Hommikune meditatsioon näitas, et on võimalik?! Rahuolekus täiesti valuvaba, kohe liigutamisel siit-sealt jälle ebamugavustunded. Kas mul on tõesti lootust?
2017. aasta augustis liitusin teadvelolu sissejuhatava kursusega. See sisaldab 8 nädalat meditatsiooni erinevate harjutuste praktiseerimist. Siin ma kirjeldangi seda ühte meditatsiooni praktikat.
Ma usun, et tol perioodil aitas see mul väga hästi toime tulla juba järjest halveneva tervisega.