Haiglapäev saabus. Kargud kaenlas, sõitsin Tallinnast Tartusse bussiga. Õnneks peatus buss kohe haigla ees.
Olin oma analüüsid ja tõendid ilusti kaasa võtnud ja need üle andnuna, kontrolliti üle nahk. Sellisele lahtisele lõikusele tuleb minna tõesti „nagu viiulikeel“ – täiesti terve nahaga, ilma kriimustuste, põletuste, mädapunnide või katkiste kohtadeta. Hambad peavad korras olema!
Paar nädalat enne lõikust käisin haiglas õe instrueerimisel – reeglid ja keelud pandi paika. Raseerida ei tohtinud, küüsi ei tohtinud lõigata (sisselõikamise oht). Ravimid tuli üle vaadata – mis sobib, mis mitte.
Ma tõesti võtsin seda kõike väga tõsiselt.
Õnneks – olin tunnistatud opikõlbulikuks.
Lõikusele minejad paigutati intensiivravi palatisse. Tehti veel mõned protseduurid – rindkereröntgen ja uus puusapilt.
Ja siis – üks eriline lugu. Kuna ma olen väikest kasvu, siis reieluupead ei olnud riiulist võtta. See tuli mulle personaalset kalibreerida. Mul oli mingi sisetunne… Nädal enne lõikust helistasin igaks juhuks ja uurisin selle kohta. Tuligi välja, et oli unustatud – ja hakati siis kiiruga mulle sobivat võluma.
Esmamuljed haiglast
Kui aus olla, ei olnud ma sugugi kõige vanem. Palatikaaslane oli minuvanune.
Ja ma ei kõndinudki kõige kehvemini – tänu nendele treeningutele, mida enne lõikust tegin.
Mind aitasid haiglas meeleharjutused, mida klappidest kuulasin. Öösel und ei tulnud, aga need hoidsid fookust.
Hommikul tuli juua magus jook – niivõrd, et ainuüksi meenutades tõmbab suu krimpsu. Siis peotäis tablette ja desovahendiga pesu.
Mul vedas – olin esimene operatsioonijärjekorras. Tartus oli toona nii, et enne lõikust ei teadnud patsient, kes on kirurg. Minu omaks osutus noor, aga ülirahulik ja asjalik naiskirurg.
Mind veeretati opisaali kell 8.
Anestesioloog valmistas mind ette. Lõikus kestis kella 11ni – ilmselt kauem kui tavaline, sest leide ikka jagus, nagu kirurg hiljem mainis.
Pärast lõikust
Ma ei olnud juba ammu nii sügavalt ja rahulikult maganud kui peale puusaoppi.
Toodi suppi – süüa ma veel ei jaksanud, aga see oli kõige parem toit, mida ma üle pika aja saanud olin.
Samal õhtul prooviti, kas saan sammukese astuda. Aga ei saanud. Füsioterapeudile ei meeldinud, et hakkasin väga sügavalt hingama ja huuled sinakaks tõmbusid.
Järgmisel päeval uus katse – seekord juba kõrge rulaatoriga. Sai liikuma. Siis jälle puhkasin. Õhtul uus tiir.
Teisel päeval anti kargud – ja treppide harjutus algas. Karkudega.
Aga peamine, mida ma tegin – ma magasin.
Magasin ja magasin, nagu poleks 48 aastat und saanud.
Ma teadsin – see on minu aeg. Aeg, mil mõelda selgeks oma edasine elu.
Veel üks üllatus
Haiglas juhtus veel see, et mind vaatas üle ka kirurg. Vaatas kaua mu paremat põlve – kaugemalt ja lähemalt, tehti pildid. Küsis, selgitas ja ütles:
„Kas paneme ka põlve opijärjekorda?“
Ja ma vastasin: „Paneme.“