Osa 5. Aeg peale puusa endoproteesimist. Kuidas läks minu taastumine, mida üldse oodata sellelt lõikusjärgselt, mis võiks olla oluline ja mida teada?

Ma ei olnud haiglas pikalt. Kui näitajad on korras ja patsient juhendatud – esmased võtted, kuidas turvaliselt tõusta istuma, seisma, tagasi voodisse ja pikali, milliselt voodipoolelt, kogu karguteadus (lauskmaa ja trepid), ega siis kaua kinni ei hoita. Väike põige – kui elad Tallinnas ja lõikus tehakse Tartus, mõtle aegsasti, kes saaks Sulle turvalist transporti tagasi koju pakkuda, või ka vastupidi. Autosse minemisel lõikusjärgselt on samuti oma kindel protokoll, millest tuleb kinni pidada ja arvesta, et teekond on siiski 2,5 h, pane igaks juhuks rohud valmis.

Mis ma oskan öelda oma puusalõikuse järgse taastumise kohta?! Ollen nüüd kolmest taolisest taastumisest läbi tulnud, võin öelda, et ilusamat ja stabiilsemat taastumist kui puusaopi järgselt ma ei oskagi ette kujutada. Alati tuleb silmas pidada, et taastumine on väga individuaalne kogemus, ei ole õiget või valet taastumist ja pigem soovitan end teistega mitte võrrelda. Taastumise ajal on tagasilöögid täiesti normaalne nähtus.

Esimesel paaril päeval ma veel õue ei läinud. Oli märts 2019. Lumi oli sulanud, kui teda üldse sel talvel märkimisväärselt oligi. Koduseinte vahel püüdsin esialgu tunnetada, kuidas minema hakkab. Vajalikud abivahendid olin enne soetanud – soki jalgaaitaja ja haarats. Sokke ma jalga ei pannudki. Lükkasin kalossid paljaste jalgade otsa (mul olid sellised apteegist ostetud ortopeedilised kalossi kujuga vildist saapakesed, hea laia liistuga). Küll aga tuli mitmel korral haaratsit kasutada, et põrandale kukkunud asju kätte saada. Ükskord pillasin siiski sprotikarbi maha. Siis ei olnud haaratsiga küll midagi teha, tuli õhtut ja abiväge oodata. Ma jõudsin koju neljapäeva õhtuks, reedel-laupäeval tunnetasin koduseinu ja pühapäeval, kuna oli ilus ilm, katsetasin esimest korda välitingimusi. Esimesel korral koduhoovi lõpuni, järgmisel paarsada meetrit rohkem. Igal päeval tegin kasvõi 2 sammu enam. Valgus, päike, värske õhk aitasid väga palju!

Harjutused. Kaks korda päevas haiglas näidatud harjutused – kohusetundlikult ja järjepidevalt.

Kui juba autoga sõita sain, see oli tegelikult 3 nädalat peale oppi – käisin poes, mõistsin, et hullem on möödunud.

See esimene poeskäik.

See oli päris naljakas. Varustasin ennast seljakotiga, auto olin selleks ajaks vahetanud natuke kõrgema mudeli vastu ja parkisin ilusasti poe ukse ette. Ohhhh, milline nauding oli poes riiulite vahel ise kaupa valida! Korv sai kuhjaga täis ja kui kassast väljusin ja oma seljakotti vaatasin, siis mõistsin, et esiteks pole ta piisavalt suur kogu kauba mahutamiseks ja teiseks saab ta täis toppides ju väga raske. Mis teha?! Mitte kellegi poole ei julgenud pöörduda ja turvameest polnud silmapiiril. Rahulikult, ettevaatlikult ladusin koti siiski täis, teosammul karkudele toetudes asusin väljapääsu poole teele. Ära tegin!

Aga siis, väheke aega edasi ja ajaviiteks otsustasin autot pesema minna. Käisin tookord ühes väiksemas autopesulas keset Lasnamäe tühermaad ja ühelt poolt sai kõndida veelgi sügavamale tühermaale ja teisalt Peterburi tee poole. Jätsin auto pessu ja haarasin kargud ning puusa töökindlust testima! Kõigepealt tegin ära lõigu Peterburi teeni. Energia oli hea, valu polnud, tegin teisele poole ka. Kui sain aru, et ma ei olnud ilma karkudeta nii kaugele veel kunagi jõudnud, kui seekord, siis võttis pisara silma küll. Oleksin veel kõndinud, aga auto sai valmis ka peagi.

Haiglaäratus oli tavaliselt kl 5 ja sellest ajast oli rütm kehasse jäänud. Ärkasingi hiljemalt kell 5 ja imelugu – ma TAHTSIN tõusta. Ärkasin elevusega, et mida mulle täna pakutakse, milliseid liigutusi saan täna teha, kui palju jaksan.

Jagasin oma aega harjutuste ja puhkuse, liikumise ja puhkuse vahel. Tavapärane päev algas haiglaharjumusest kell 5 ja kell 10 tegin siis juba esimese väikese tukastuse, olles enne harjutusi teinud. Teine uinak oli kella kolme ajal. Jah, 2 päevauinakut. Olin kaotanud palju verd, hemoglobiin kolistas alla, ja olin lihtsalt kohutavalt väsinud. Palju aitas kaasa õues liikumine, valgus, värske õhk. Aprillis tõin teepoti terrassile ja jõin seal teed, mais juba ettevaatlikult lasin päikest kätele, jalgadele, kuid tundsin end juba peaaegu tervena. Esimene rühmatrenn juulis.

Valuvaigistid? Haiglast öeldi kohe, et neid ei ole mõtet võtta, kui ei valuta. Nädalapäevad jätkasin, siis jätsin ära hommikused, paar päeva hiljem õhtused tabletid. Ja mu puus ei valutanud!!!

Füsioterapeudile jõudsin poolteist kuud hiljem, olin tugevam juba ja sellisena sai füsio minuga ka keerulisemaid harjutusi teha.