Päevikust: Täna on põlveoperatsioonist täpselt 2 kuud ja 3 päeva. Lihtne ei ole. On valu, ebamugavus, pakitsus – ja seda isegi paremas puusas. Kas too puus sai kogu selle kolkimise ja saagimise käigus ka oma osa? Aeg näitab. Praegu valutab kogu reie väliskülg. Natuke leevendust tuli massaažist. Ilmselt tuleb see pinge sellest, et kõnnin jala välisküljel – kõnnimuster on vale. Sellega tuleb tegeleda.
Ma ei olnud järgnevaks valmis. Läksin lõikusele südamerahus, olin ju taastumisega juba tuttav. Arvasin, et olen andekas taastuja. Aga võta näpust – valu oli meeletu. Tundus, nagu tuumaplahvatus toimuks põlves iga natukese aja tagant. Ja nii … pea kolm kuud järjest.
Haiglas. Puusaopiga magasin seal nagu laps. Aga põlvega … ei mingit und. Jah, valu ja ebamugavust oli, aga rohtude mõju all sai kuidagi hakkama. Ja muidugi oli ka rõõm – sest see oli nüüd tehtud! Kirurg tuli mind vaatama ja küsis: „Noh, kas miniseelik on olemas?“ Vastasin rõõmsalt: „Muidugi, mitu!“ Tema: „Palju õnne, jalg on sirge, lõikus õnnestus.“
Kahest sirgest ja siledast jalast oli suur rõõm. Aga valu? Ja magamatus? Enne lõikust ei valutanud põlv ju üldse, nüüd aga karjus iga päev.
Ööd olid lünklikud – tund und, siis ärkvel. Lohutasin end, et olen ju haiguslehel, küll ma magan päeva ajal. Aga valu ei lasknud. Proovisin kõike: rohkem harjutusi, vähem harjutusi, puhkust, jalga üleval hoida … Üks oli aga selge – harjutusi tegema peab. Arst ütles: „Nüüd on minu töö tehtud, patsiendil tuleb jätkata. Põlvega on 50% on kirurgi töö, 50% patsiendi töö.“ Pidin saama põlve sirutama, aga ka painutama, eluline painutusnurk võiks 120 kraadi olla.
Sirutus tuli mul enam-vähem. Päris sirge jalaga magamine oli raske. Põlv tiris ja tõmbas ning kiskus ja leevendust tõi, kui midagi põlveõndla alla panin. See pole aga sirutuse pärast soovitatav.
Painutus? Haiglas hakati jalga liigutama kohe – artromoti aparaadiga. Iseseisvalt aga ei tahtnud see eriti üldse välja tulla, turse muidugi oli ka jube suur. Ja päris pikka aega ei saanud ma ka sirget jalga voodis üles tõsta – lihased olid täiesti traumeeritud. Kui jalg lõpuks liikuma hakkas, tundus, nagu mul oleks põlve asemel kivikamakas.
Kui haiglas kirjutatud Oxycodon otsa sai, palusin perearstilt uue retsepti. Kuigi südames kripeldas – puusaoperatsiooniga ei olnud mul vaja pärast haiglat enam ravimeid eriti võtta. Olin ju „kogenud taastuja“. Aga neid valuvaigisteid ma lõpuks välja ei ostnudki. Mitte et kergem oleks olnud – lihtsalt otsustasin nii. Mängisin oma peas, et taastun nagu pärast puusa.
Magasin viie padjaga. Haiglas soovitati, et kui tahan põlvega väikeses painutuses magada, siis külje peal ja nii, et opereeritud jalg oleks pealpool ja padi põlvede vahel.
Ja nii see aeg läks – vahelduva unega, valudega. Ja siis, ühel hetkel, umbes kolm kuud pärast operatsiooni, sain ma aru: valu on kadunud.
Aga … see põlv ei tundunud kunagi nii „oma“ nagu mu puus. Ma tunnetasin proteesi kogu aeg. Ometi naasin rühmatundi, jõusaali, tegutsesin vaikselt edasi. Arstid kiitsid mu põlve liikuvust – eeskujulik! Ja elu läks edasi.
Kuni … kolm aastat hiljem tuli uus üllatus.