Enamasti läheb pärast lõikust kõik justkui plaanipäraselt – inimene kosub, elu hakkab tasapisi endisi mõõtmeid tagasi võtma, rühmatrennid ja bassein on jälle igapäevaelus. Nii oli ka minuga. Olin elevil, et sain taas liikumisest rõõmu tunda.
Kuid siis ühel hetkel hakkas mu parema põlve opipiirkond end jälle meelde tuletama. Mu põlveprotees oli paigaldatud kaks ja pool aastat tagasi. Kõik tundus stabiilne, kuni ühel juunikuu päeval, matkates linnalähedases metsas, märkasin kergelt tursunud põlve ja raskendatud liikumist. Süüdistasin kuuma ilma ja ei pööranud erilist tähelepanu. Järgmisel päeval oli kõik korras ning asi ununes.
Juulis kordus sama lugu, kuid seekord oli turse tugevam ja püsis kauem. Ometi ei osanud ma seda veel tõsiselt võtta. Alles augustis, kui põlv läks nii paiste ja valulikuks, et liikumine peaaegu seiskus, sain aru, et asi on halb. Panin aja kirurgile.
Septembris sain vastuvõtul teada, et tõenäoliselt on tegemist sidekoe põletikuga – midagi, mida füsioteraapia peaks aitama leevendada. See rahustas mind mõneks päevaks, kuni valu ja turse taas naasid. Hooaeg oli äsja alanud, trenne tuli anda karkudel ja mõistsin, et mu plaanid on kokku varisenud. Kõige raskem polnudki valu, vaid teadmatus ja pettumus – mul olid ju plaanid, õpilased ootasid mind särasilmil.
Ühel korral tekkis turse koguni trenni ajal. Mäletan selgelt hetke, kui seisin rühma ees, juhendasin harjutusi ja tundsin äkki, kuidas põlves tekib verepais ja meeletu valu. Karkusid polnud käepärast. Autoni oli 500 meetrit – läbitud sai see piinarikas vahemaa üle tunni aja.
Novembris otsustas kirurg: vaja on revisjonlõikust. Mida täpselt nad aga lõikama hakkavad, ei teadnud isegi arstid. Igaks juhuks oli uus protees tellitud, et vajadusel asendada. Üks kahtlustest oli, et vana protees loksub ja tekitab põlveliigesesse pahandust ja verepaisu.
Täpselt kolm aastat pärast esimest lõikust, 6. detsembri hommikul, sõitsin bussiga Tartusse. Teel sinna helistati haiglast: „Ärge tulge – meil on koroonakarantiin.“ Sel samal hommikul oli põlv taas hullusti paiste läinud, kõndida sain vaid karkudel. Bussi põhimõtteliselt tõstis mind taksojuht ja Tartus bussist maha tõstis bussijuht. Kuna lõikus siiski pidi lähiajal toimuma, siis verepaisu leevendamiseks infektsiooniohu tõttu ei punkteeritud. Sõitsin Tartusse ja tulin sama targalt tagasi. Väga räbalas seisus. See päev oli vaimselt nii kurnav, et ma ei mäletagi, kuidas õhtul koju jõudsin.
Lõikus toimus lõpuks 12. detsembril. Kaks kirurgi töötasid minu põlve kallal. Revisjoni peetakse alati raskemaks kui esmast lõikust ja taastumine on samuti kordades keerulisem. Operatsiooni käigus selgus, et vana protees ei loksunudki nagu arvatud. Proteesi ei asendatud, kuid kõik, mis teha tuli, tehti ära. Miks turse tekkis, ei tea ma tänaseni. Taastumine siiski seekord läks kenasti. Nagu kirurg ülevaatusel nentis – eks ole harjutatud kah juba, muidugi on lihtsam : )
Mõtisklus: mida see kogemus mulle õpetas
See teekond õpetas mulle, et taastumine ei kulge alati sirgjooneliselt. Me võime teha kõik õigesti – käia taastusravis, kuulata arste, hoida end – ja ikka võivad asjad võtta ootamatu pöörde. Mõnikord lihtsalt on nii ja misiganes teed, pole piisav.
Sain aru, kui oluline on oma keha kuulata ja mitte pisendada valusignaale. Mida varem probleemile reageerida, seda parem on taastumise väljavaade. Samuti õppisin, et vaimne valmisolek on sama tähtis kui füüsiline. Lõikused ja ootamatused väsitavad ka meelt, mitte ainult keha.
Ja lõpuks – isegi kui plaanid lähevad sassi, on võimalik leida uus rütm ja kohaneda. Taastumine on maraton, mitte sprint.