Aga kui ma olen veel tublim, ehk siis minul õnnestub puus päästa? Kui ma teen kõik õigesti? Ma ei tea ju tulemust, ilmselt kuulun riskirühma – kogu aeg tiksus kuklas, aga mis siis kui me läheme seda oppi suure hurraaga tegema, aga mul ei saa parem, kui ma sandistun lõplikult?
Mäletan, et veebruaris 2018 käisin Tenerifel. 5000 sammu oli minu jaoks monumentaalne matk ja siis olin ka järgmisel päeval täitsa läbi omadega. Valu oli igapäevane kaaslane. Aga lõikuseni oli ju veel terve aasta. Korralikult taarusin ka juba, nagu see nõukaaja mänguasi – jonnipunn.
2018 oli väga keeruline, ilma valuvaigistita ei saanud ma enam ühtegi päeva hakkama. Võtsin põhiliselt Ibuprofeni, kuid kombineerisin seda Arcoxiaga (90 mg). Esialgu tundsin teatud leevendust, aga ega need valuvaigistid ka lõpupoolel enam aidanud.
Ma püüdsin seda puusa päästa! Oi-oi, kuidas ma võitlesin. Füsioteraapia. Ühelt füsipoterapeudilt mõnus massaaž ja erinevad ravid, teiselt paar head harjutust, kolmandalt kasulikud venitused, neljandalt ja viiendalt … Kõik olid suurepärased omas mahlas ja isikupärase käekirjaga. Leevendust sain. Aga no lõpetasin ikkagi opilaual.
Siis tekkis kusagilt mõte, et nüüd on vaja minna osteopaadile. Suurepärane spetsialist! Esimese korraga oli natuke kergem tunne, aga järgmised korrad seda efekti enam ei olnud. Väga põnev kogemus! Pingutasin ja käisin „kuuri“ lõpuni, lootus sureb viimasena.
Lasin omale teha toitumiskava. Tegin vereanalüüsi ja selle põhjal aitas toitumisteadlane mul välja valida, millised toiduained mulle sobivad ja millised mitte. Järgisin kava 2-3 kuud, tõesti oli kergem ja eelkõige teistes liigestes, mis oli ka suur asi. Näiteks see stardijäikus, millega olen kimpus olnud aastaid, oli pehmem ja nõrgem. Siis tuli elu peale ja toitumine hakkas kiiva vedama, aga kaua Sa ka ühtede ja samade toitude peal elad, vahetevahel tahaks ju muud ka. Fundamentaalselt muidugi see mu puusa ei aidanud.
Ühel hetkel tundsin, et vaja oleks keha toetavat liikumisrutiini. Pilatest mu keha enam ei tahtnud. Mõtlesin, et venitus võiks olla tore. Sattusin shindo õpetaja ukse taha. Aga ka see polnud üldse minu jaoks.
Seis, milles olin ja mida vajasin, ka edaspidi, oli lihtne lihastreening, funktsionaalsed liigutused, et tõusta potilt, liikuda trepist, karkudele toetuda, et selg vastu peaks. Ja nii see viies füsioterapeut mängu tuligi. Hakkasime käima jõusaalis ja tegin palju jõudsin ning jõudsin väga vähe. Näiteks soojendus 5 minutit elliptilisel masinal oli minu maksimum tookord, sest edasiseks tuli ka jõudu hoida.
Mis ma sellest järeldan? Muidugi peab püüdma.
See aasta oli mulle väga väärtuslik – kõik need erinevad spetsialistid, kes minuga tegelesid, olid meeletult toredad. Ja juba see toetav kontakt pakkus mu vaimule midagi, mis turgutas ka keha.
Aga kui keha on räbal, iga liigutus teeb haiget, olukord halveneb, tekib nõiaring… Kui liikuda saab ainult vähe, süda klopib iga väiksemagi pingutuse peale, kui värskes õhuski ei julge olla – sest on tänav, ja hirm kukkuda – kui iga viirushaigus jääb külge, ja röntgenipilt (kuigi me ravime inimest, mitte pilti) näitab halba olukorda…
…ja inimene tunneb, et elukvaliteeti enam lihtsalt ei ole,
siis tuleb see lõikuse otsus teha.