Osa 3. Kuidas ma end tundsin – ja milliseks see allakäigutrepp kujunes?

Need ülallotletud tegevused olid ilusasti aasta peale ära jaotatud ja vahepeal andsin endale ikka hõlpu ka. Tegelikult pendeldasingi tegevuse ja tegevusetuse ja lootuse ning meeleheite vahel. Õnneks ei jäänud ma mõne destruktiivsema päästmiskatse juurde pidama, kuulasin oma keha, ja lõpetasin esimese katse järel kohe, kui tundus, et ikka üldse ei sobi, mõne teise tegevusega jätkasin aga, isegi kui tulemust ei paistnud – ei edukat või vähemedukat. Hinge vast toitis ikka.

Kui ma ühes eelmistest tekstidest kirjutasin, et reisil olles oli 5000 sammu juba väga palju, siis aasta lõpuks jõudsin maksimaalselt tuhat sammu teha ja seda kindlasti korraga mitte. Planeerisin oma teekonnad alati ette ja mõtlesin nad läbi. Võõraid radu vältisin – kunagi ei teadnud ju, kus mõni uksepiit varitses või salakaval konarus, mis haiget tegi põrutamisel või veel hullem, kui oleksin komistanud. Mida aeg edasi, seda enam oli pikemal (nüüd räägime ikkagi sellest 1000 sammust) teekonnal ühtäkki tunne, et kohe kukub jalg puusast alates otsast ära ja ilmselt variseb ka pool alaselga kokku. Meeletu väsimustunne alaseljas.

Aasta edenedes hakkasin märkama, et enam tooli pealt tõusta ilma käte abita ei jaksa – jalgades ei olnud lihtsalt jõudu. Toolile istusin aga nii, et jala sirutasin pikalt ette, kobasin kätega tooli, nõjatusin ja laskusin istuma.

Istusin vasak jalg pikalt ees ja kui oli vaja mahtuda ühistualeti potile, siis tuli uks lahti jätta – kus need ruumid ikka nii suured on.

Treppidest üles kuidagi veel sain, kuid ka see funktsioon kadus 2018 aasta lõpuks. Trepist alla ei osanud ma aga enam kuidagi minna, justkui olin unustanud selle liigutuse.

Lõpuks ei suutnud ma jalga tõsta nurkselt üles, ja pidage meeles – allakäigutrepp on kiire – umbes kuu enne oppi olin sunnitud opijala autosse tõstma ja sealt välja ka aitama, temas ei olnud enam jõudu. Kõndisin nii, et mõtlesin alati teekonna ette ja et kus ma saaksin puhata ja kuidas ma sealt püsti siis saan. Hakkasin vältima uusi kohti ja teid. Iial ei teadnud ka, et ehk on kusagil uksepiit ja komistan ning kukun. Ega see jalg eriti tõusnud ka. Lisaks uutele kohtadele, hakkasin vältima ka inimesi. Ei tahtnud kogeda haletsevaid pilke ja ei jaksanud enam selgitada küsimuste peale, kuidas nii ja miks.

Vot siis oli mulle päevselge, et päästmisaktsioon ei õnnestunud.

Võib-olla ma lasin asjadel minna liiga kaugele, ikka lootsin ja ootasin, et tuleb pööre paremusele. Ei tulnud, läks hullemaks ja mida lähemale opile, seda kiirem allakäigutrepp oli. Tagantjärele – pole mõtet piinelda ja elu edasi lükata, parem see lõikus läbi teha ja elukvaliteet taastada.

Töötasin ju ka veel Pilatese treenerina. Läksin aegsasti kohale, seadsin end sisse taburetil keset saali ja viskasin siis nalja õpilastega, kui nad tulema hakkasid. Tunni lõpus ootasin, et nad lahkuksid, sest mul oli väga piinlik oma olukorra pärast. Saalist väljudes oli 3 trepiastet, alla sain ikka nii, et hoidsin seinast kinni.

Kontoritööl olles ei saanud pikalt ei istuda, aga ka mitte seista.