Osa 6. Kuidas ma põlveoperatsioonini jõudsin? Pole aastatki möödas eelmisest operatsioonist ja nüüd jälle uus? Kas keha peab ikka vastu? Kas ma olen piisavalt taastunud, kas veri on korras? Ma ju ei taha seda uut traumat kehale!

Kõigepealt ütlen kohe ära – mu põlv ei valutanud. Ta oli lihtsalt… hirmuäratavalt kõver. Liigesteljed olid paigast ära ja arstide arvates oli risk, et see mõjub halvasti ka äsja vahetatud puusaliigesele. Kõhret ei olnud enam ammu ja luu käis luu vastu. Kui arst enne puusaoperatsiooni põlve röntgenpilti näitas, küsis ta otse: „Oled sa ikka kindel, et probleem on puusas, mitte põlves?“ Sest just põlv nägi pildil hirmsam välja.

Sellest sain taas kinnitust ühele vanale tõele: see, mis on pildil näha, ei pruugi kokku minna inimese enesetundega. Pilt oli kole, aga põlv ei andnud ennast tunda.

Alustagem aga algusest. Olin parasjagu haiglas seoses puusaliigese vahetusega, kui arst mu põlve peale vaatas ja ütles, et kui tahame uut puusaliigest hoida, võiks ka põlve ära vahetada. Otsus sündis kiiresti – haiglas sai lõikuseks kohe ka nõusolek antud ning aeg pandi paika. Operatsioon toimus kaheksa kuud hiljem.

Ja kuigi mul ei olnud valusid ega kaebusi, oli mu jalg lihtsalt väga kõver. Näis, nagu mul oleksid X-jalad. Kui ma haiglast välja sain, teadsin kohe, et järgmine on põlv. Pühendusin taastumisele, et uus puus saaks tugevamaks ja kogu keha jaksaks vastu pidada. Võtsin rauakuuri, lisasin vitamiine. Tagantjärele imestan – kuidas ma nii rahulik olin? Märtsis puus, detsembris põlv. Vahele jäi imeilus suvi ja rahulik süda.

Ja siis taas kargud kaenlasse ning haiglasse tagasi.

Aga seal said hirmud mu kätte. Kaeblesin õe kabinetis, et mul on vist kopsupõletik – rindkere valutas. Siis, et üldse on halb olla. Õde pani pastaka soitilise rahuga käest, vaatas mulle tõsiselt silma ja küsis: „Kas sa ikka tahad veel lõikusele minna?“ Aga otsus oli tehtud.

Ja mis järgnes … selleks ei olnud ma kuidagi valmis.