Üks küsimus, mida minult kõige sagedamini küsitakse, on: „Milline on elu aastaid pärast endoproteesi?” Või siis veelgi otsemalt: „Kas pärast operatsiooni saab üldse veel sporti teha?”
Ma saan sellest küsimusest väga hästi aru. Kui inimene valmistub operatsiooniks või taastub alles esimesi kuid, tundub tulevik sageli üsna udune. Mõeldakse hoopis sellele, kuidas voodist püsti saada, millal saab ilma karkudeta kõndida või kas valu üldse kunagi möödub.
Ka mina mõtlesin kunagi samamoodi.
Täna olen elanud puusaproteesiga üle seitsme aasta. Esimesest põlve endoproteesist on samuti möödas üle seitsme ning kordusoperatsioonist üle kolme aasta.
Ja kui ma nüüd tagasi vaatan, siis pean ausalt ütlema: ma liigun ja treenin lihast täna rohkem kui enne operatsioone. Mitte sellepärast, et protees oleks mind sportlikumaks muutnud, vaid sellepärast, et valu ei juhi enam minu elu.
Üks täiesti tavaline laupäev
Hiljuti ärkasin laupäeva hommikul kell kuus. Mitte äratuskella peale. Lihtsalt sellepärast, et olin välja puhanud. Jõin kohvi, panin tossud jalga ja läksin välja. Juuni hommikud on minu meelest aasta kõige ilusamad. Linnud laulavad, õhk lõhnab värskelt ja muru on veel kastene.
Tegin oma hommikuse jalutuskäigu. Siis sõitsin jõusaali. Ja seal sain äkitselt aru, kui suur kingitus see kõik tegelikult on. Sest veel mõned aastad tagasi ei oleks ma seda suutnud. Mitte sellepärast, et ma poleks tahtnud – lihtsalt keha ei olnud selleks valmis.
Mida ma täna teen?
Praegu teen lisaks lihastreeningule ka kerget vastupidavustreeningut. Mõnel päeval sörgin elliptilisel masinal, kõnnin tempokalt lindil või sõidan rattaga. Harjutan tasakaalu, teen kükke ja vahel isegi väikseid assisteeritud hüppeid. Kõike oma enesetunde järgi.
Kõige rohkem naudin aga just seda kardioosa, sest ligi kümme aastat ei olnud mul võimalik seda teha. Ja nüüd ma saan.
Talvel naudin basseini ja ujumistreeninguid, suvel ujumist järves. Ning ikka kuulub minu nädalasse ka kaks korda Pilatest.
Kas kõik on siis ideaalne?
Ei. Mul on endiselt proteesid. On päevi, kus keha vajab rohkem puhkust, ja päevi, kus valin rahulikuma tempo. Ma kuulan oma keha palju rohkem kui varem. Ja võib-olla ongi see kõige suurem muutus. Enne tahtsin ma lihtsalt rohkem teha. Täna tahan ma liikuda nii, et mu keha oleks mulle tänulik ka homme.
Elu ei jää seisma
Vahel arvatakse, et endoprotees tähendab loobumist. Minu kogemus on olnud hoopis vastupidine. See tähendas võimalust oma elu tagasi saada. Mitte ainult kõndida, vaid liikuda rõõmuga. Matkata. Treenida. Reisida. Kutsuda külla sõpru. Planeerida tulevikku.
Ja mis kõige olulisem – elada nii, et ma ei mõtle enam iga päev oma liigese peale.
Kui sina oled alles selle tee alguses…
… siis tahan sulle öelda midagi, mida oleksin isegi enne operatsiooni kuulda tahtnud.
Täna võib tunduda, et kogu maailm keerleb operatsiooni ümber. Aga ühel päeval ei ole protees enam sinu elu peategelane. Ta on lihtsalt üks osa sinust.
Ja sina saad jälle olla sina ise.
Võib-olla isegi tugevam, teadlikum ja tänulikum kui kunagi varem.
Sest mõnikord ei anna endoprotees meile lihtsalt uut liigest.
Mõnikord annab ta tagasi terve elu.