Lõikus õnnestus ja valud kadusid. Mäletan elu lõpuni seda tohutut tänulikkustunnet, mis valdas mind esimeste sammude tegemisel. Mis siis, et karkudega ja kobamisi, tähtis oli, et suudan valudeta liikuda. Juba puusalõikuse perioodil oli selge, et niipea kui keha on taastunud, ootab ees põlveliigese endoproteesimine. Seega tegin kõik võimaliku, et tugevdada organismi ning taastuda tõhusalt ja võimalikult kiiresti. Juba kaheksa kuu pärast suundusingi põlveliigese lõikusele. Olin end tublisti treeninud, lihased olid toonuses, meel oli kindel ja vaim tasakaalus. Ka see lõikus õnnestus, kuid hilisem taastumine erines eelmisest sootuks. Vaevlesin valudes, ebamugavustundes, magamatuses.

Algasid uued otsingud, seekord eesmärgiga valusid leevendada. Ühendasin liikumise ja puhkuse, valuravi ja rahustavad meeleharjutused, konsulteerisin arstide ja saatusekaaslastega. Tundsin taas puudust inimesest, kel oleks minuga sarnane kogemus, mis aitaks tal ka mind toetada. See taastumisperiood andis mulle väärtusliku õppetunni: tuleb võrdselt hinnata nii taastumiseks kuluvat aega kui ka omapoolset sisendit ehk seda, mida sa ise oma tervise heaks teed. Kiirustad liigselt ja pingutad üle – kahjustad ennast. Loodad, et asjad ise pikkamööda paika loksuvad – ei nad loksu. Nii kujundasingi enda jaoks uue normaalsuse, kuhu kuulusid igapäevased valud, jätkuv valuravi, katkendlik uni ja magamine mitmes jaos ööpäeva jooksul. Hetkel, mil tajusin, et kõik see ongi minu reaalsus, siin ja praegu, algaski tegelik taastumine ja tervenemine. Taastumine mõne haiguse puhul ongi rahu sõlmimine sellega ja nende toimetulekuviiside leidmine, mis aitaksid ka edaspidi ennetada, leevendada, elada selle häirega. Praegu käin ujumistrennis, jõusaalis ja rühmatundides, sõidan rattaga ja teen pikki metsakõnde. Olen ülimalt tänulik spetsialistidele, kes minuga tegelesid, sõpradele, kes mind toetasid, ja elule väärt õppetunni eest!