Määratlemata

Enamasti läheb pärast lõikust kõik justkui plaanipäraselt – inimene kosub, elu hakkab tasapisi endisi mõõtmeid tagasi võtma, rühmatrennid ja bassein on jälle igapäevaelus. Nii oli ka minuga. Olin elevil, et sain taas liikumisest rõõmu tunda. Kuid siis ühel hetkel hakkas mu parema põlve opipiirkond end jälle meelde tuletama. Mu põlveprotees oli paigaldatud kaks ja pool […]

Päevikust: Täna on põlveoperatsioonist täpselt 2 kuud ja 3 päeva. Lihtne ei ole. On valu, ebamugavus, pakitsus – ja seda isegi paremas puusas. Kas too puus sai kogu selle kolkimise ja saagimise käigus ka oma osa? Aeg näitab. Praegu valutab kogu reie väliskülg. Natuke leevendust tuli massaažist. Ilmselt tuleb see pinge sellest, et kõnnin jala

Kõigepealt ütlen kohe ära – mu põlv ei valutanud. Ta oli lihtsalt… hirmuäratavalt kõver. Liigesteljed olid paigast ära ja arstide arvates oli risk, et see mõjub halvasti ka äsja vahetatud puusaliigesele. Kõhret ei olnud enam ammu ja luu käis luu vastu. Kui arst enne puusaoperatsiooni põlve röntgenpilti näitas, küsis ta otse: „Oled sa ikka kindel,

Ma ei olnud haiglas pikalt. Kui näitajad on korras ja patsient juhendatud – esmased võtted, kuidas turvaliselt tõusta istuma, seisma, tagasi voodisse ja pikali, milliselt voodipoolelt, kogu karguteadus (lauskmaa ja trepid), ega siis kaua kinni ei hoita. Väike põige – kui elad Tallinnas ja lõikus tehakse Tartus, mõtle aegsasti, kes saaks Sulle turvalist transporti tagasi

Haiglapäev saabus. Kargud kaenlas, sõitsin Tallinnast Tartusse bussiga. Õnneks peatus buss kohe haigla ees. Olin oma analüüsid ja tõendid ilusti kaasa võtnud ja need üle andnuna, kontrolliti üle nahk. Sellisele lahtisele lõikusele tuleb minna tõesti „nagu viiulikeel“ – täiesti terve nahaga, ilma kriimustuste, põletuste, mädapunnide või katkiste kohtadeta. Hambad peavad korras olema! Paar nädalat enne

Need ülallotletud tegevused olid ilusasti aasta peale ära jaotatud ja vahepeal andsin endale ikka hõlpu ka. Tegelikult pendeldasingi tegevuse ja tegevusetuse ja lootuse ning meeleheite vahel. Õnneks ei jäänud ma mõne destruktiivsema päästmiskatse juurde pidama, kuulasin oma keha, ja lõpetasin esimese katse järel kohe, kui tundus, et ikka üldse ei sobi, mõne teise tegevusega jätkasin

Aga kui ma olen veel tublim, ehk siis minul õnnestub puus päästa? Kui ma teen kõik õigesti? Ma ei tea ju tulemust, ilmselt kuulun riskirühma – kogu aeg tiksus kuklas, aga mis siis kui me läheme seda oppi suure hurraaga tegema, aga mul ei saa parem, kui ma sandistun lõplikult? Mäletan, et veebruaris 2018 käisin

Nüüd siis see ka veel?! Eks ta ole mu liigesevaevuste loogiline jätk, aga ma olen olnud ju nii tubli, mõõdukalt end liigutanud, end kokku võtnud ja isegi Pilatese treeneri paberid teinud? Juhendan teisi, aga jah ise ma enam aega ei leia treenimiseks? Kas sellepärast? Mul on olnud rasked ajad isiklikus elus, võib-olla on see mõjunud